Isadus, see ei ole pelgalt roll või tiitel. Isadus on suhe. See on vastutus, kohalolek, kaitse ja armastus. See on pühendumus, mis ei lõpe õhtuse unejutuga ega piirdu ainult materiaalse toega. Isadus elab pisikestes hetkedes, ühises jalutuskäigus, koolitüki selgitamises, vaikuses istumises, kui laps on kurb ja olukord nõuab ühist mõtisklust.
Aeg on muutnud isa rolli. Kui kunagi nähti isa kui perekonna vaikivat tugisammast, kindlat, kuid kauget, siis täna mõistame, et isa ei pea olema kivist. Isa ei pea olema ka raudmees. Ta ei pea kandma üksi kogu maailma raskust ega peitma oma muresid kapi- või puukuurinurka. Isa võib olla õrn. Ta võib olla väsinud, kahelda, otsida tuge. Tõeline tugevus ongi ausus ja haavatavus, soov õppida ja kasvada koos oma lastega selles üha kiiremini muutuvas maailmas.
Isa armastus ei pruugi olla sõnades voogav, vahel on see pilgus, tunnustavas käepigistuses, tehtud lumelinnas või vaikses kohalolus koolietenduse ajal viimases pingireas istudes. See armastus võib tunduda visuaalselt tagasihoidlik, ent on tugev kui tammepuu. See on armastus, mis annab end täielikult, midagi vastu nõudmata ja mille suurim rõõm on näha lapse siirast naeratust ning kuulda tema samme kodutrepil.
Mida aga vajavad isad? Nad vajavad tunnustust. Mitte ainult kord aastas, vaid igapäevaselt. Nad vajavad, et neid kuulatakse, mõistetakse, et neil oleks lubatud olla inimesed oma tugevuste ja nõrkustega. Nad vajavad kogukonda, kus isa ei ole kõrvalosatäitja, vaid armastatud ja hinnatud tegelane perekonna ja ühiskonna laval.
Meie, nende lapsed, pered, kogukonnad, saame anda isadele selle kingituse: usalduse, märkamise, aitäh ütlemise, soojuse. Sest ka isa süda vajab soojust. Ta võib olla meie kindel kalju, aga ka kaljud vajavad paitavat päikest, mis neid soojendab.
Täna on see päev. Täna ütleme: aitäh, isa. Aitäh, et olid. Aitäh, et oled. Aitäh, et armastad.
Siiralt ja südamest, ilusat isadepäeva!
Jorma Riivald
vallavanem
