20. august paneb mind ikka korraks mõtetes peatuma. Mõtlema sellele Eestile, mida mäletan lapsepõlvest ja sellele Eestile, kus kasvavad täna meie lapsed.
Lapsepõlvest jäävad meelde kummalised pisiasjad: suvised tolmavad kruusateed, tossavad masinad, sahisevast raadiost kostvad laulud ja täiskasvanute jutud, mille tähendusest lapsena veel päriselt aru ei saanud. Aga tunne jäi. Tunne, et Eesti on midagi väga oma. Midagi, mida hoitakse südames.
Täna oskame paremini mõista, kui suur asi on võimalus elada vabal maal, turvaliselt, rääkida oma keelt, kujundada ise oma kodukohta ja unistada oma laste tulevikust. Argipäeva saginas kipub see vahel aga ununema.
Seepärast soovin teile sel 20. augustil eelkõige üht, võtke korraks aega. Vaadake enda ümber. Vaadake seda, mida oleme aastatega üheskoos teinud, loonud ja hoidnud. Märgake inimesi enda kõrval, olge koos nendega, kes on teile kallid ja tundke rõõmu sellest, mis meil päriselt olemas on.
Sest Eesti ei ole ainult lipp vardas või sõnad pidupäevakõnes. Eesti on meie koduõu ja kodutänav, tuttavad teed ja inimesed. Eesti on meie laste naer, meie vanemate ja vanavanemate mälestused, meie töö, meie hool ja meie ühine usk, et sellel maal on hea elada ka homme.
Kõik see, mis tundub täna nii loomulik ja iseenesestmõistetav, on tegelikult väga kallis. Hoidkem siis oma kodu. Hoidkem oma inimesi. Hoidkem üksteist. Ja hoidkem südames seda väikest, kaunist, vaba ja meile nii ääretult kallist Eestit!
Head inimesed, südamlikku taasiseseisvumispäeva!
Jorma Riivald
vallavanem
